Alfred North Whitehead. Teadvuse välja teooria filosoofilised juured. - Pidev üleminek kui tee universaalse teadvuseni. #1000065

Kujutlege hetkeks, et vaatate enda ümber, et vaatate maailma uute silmadega. Mida te näeksite? Kogumit staatilisi, üksteisest eraldatud objekte, mida valitsevad muutumatud mehaanilised seadused? Või midagi radikaalselt teistsugust: peatamatu sündmuste voolu, elavat suhete põimikut, lakkamatut muutumist, kus iga asi on nii põhjus kui tagajärg, nii minevik kui tulevik? Sajandeid on meie lääne mõtlemine eelistanud esimest nägemust, nägemust „tahkest” ja etteaimatavast universumist, mis on killustatud eraldiseisvateks ja üksteisest sõltumatuteks osadeks. Aga mis siis, kui see oleks illusioon, vaimne raamistik, mis on ehitatud selleks, et anda näilisele kaosele rahustavat korda?
See raamat kutsub teid kaasa põnevale intellektuaalsele rännakule, uurides filosoofilist mõtlemist, millel oli julgust see illusioon lammutada: Alfred North Whiteheadi mõtlemist. Geniaalne matemaatik, kes, silmitsi oma aja füüsika ja filosoofia piiridega, pakkus välja revolutsioonilise kosmoloogia, „protsessifilosoofia”. Whitehead ei näe maailma asjade kogumina, vaid pideva sündmusena, orkestrina, kus iga noot (iga „kogemuse akt”) kõlab, mõjutab teisi ja lahustub aja voolus, jättes maha kaja, mis kujundab tulevikku. Whiteheadile ei koosne reaalsus staatilistest ainetest, vaid „aktuaalsetest organismidest”, hetkelistest ja kordumatutest hetkedest, mis tekivad ja hajuvad universaalses rütmis.
Aga miks on see XX sajandi keskel sündinud mõte nii üllatavalt aktuaalne ja, julgeme öelda, prohvetlik? Miks resoneerivad Whitehead ja tema kontseptsioonid, nagu „kogemus”, mida ei mõisteta mitte reflektiivse teadvusena, vaid iga olemuse fundamentaalse aktuaalsusena, kõige julgemate kaasaegsete teaduslike teooriatega? Vastus peitub sügavas seoses, mida see raamat kavatseb paljastada: sild i protsessuaalse kosmoloogia ja tärkava „universaalse teadvuse välja teooria” vahel.
Lehti sirvides avastate, kuidas Whitehead pani aluse kontseptsioonile, mille kohaselt maailm ei ole enam killustunud ja mehaaniline, vaid omavahel seotud ja elustatud mingisuguse sisemise „tundlikkusega”. Uurime, kuidas tema nägemus Jumalast kui võimaluste ja mälu põhimõttest, mitte välisest loojast, vaid muutumise struktuurist endast, võib pakkuda uusi perspektiive reaalsuse olemuse ja meie enda olemasolu kohta.
Selle raamatu eesmärk on avada uusi perspektiive, ergutada mõtlemist ja näidata, kuidas näiliselt keeruline filosoofiline mõte võib valgustada sügavaimaid küsimusi, mida me endale reaalsuse, teadvuse ja oma koha universumis olemuse kohta esitame.