Väljaspool nähtavat. Väljade universum. - Kuidas varjatud jõud kujundavad meid ümbritsevat reaalsust. Väli selle tähendustes: füüsiline, morfogeneetiline, Bohmi, Jungi, Akashic, filosoofiline, kvant. #889549

Kujutage ette salapärast maastikku, kus kõik on omavahel seotud ja miski ei eksisteeri päriselt eraldi. Koht, kus nähtamatud jõud põimuvad omavahel, et anda elu sellele, mida me näeme ja kogeme: alates üle taeva sirguva välgu konkreetsusest kuni meie teadvuse kõige sügavamate tajudeni. See raamat kutsub lugejat põnevale teekonnale läbi ühe tänapäeva teaduse ja filosoofia kõige revolutsioonilisema kontseptsiooni: väljadest koosneva universumi. Me ei räägi siin lihtsalt füüsikast, vaid laiendusest, mis sukeldub metafüüsika, bioloogia ja lõpuks ka inimvaimu valdkonda.
Esiteks, mis on "väli"? Traditsiooniline füüsika kirjeldab seda kui ruumi piirkonda, kus mingi jõud, näiteks elektromagnetiline või gravitatsiooniline, võib mõjuda objektile. See on mõiste, mis tekkis 19. sajandil Faraday ja Maxwelli teooriatega. Michael Faraday, geniaalne inglise eksperimentaator, kujutas välja ette kui ruumi läbivat nähtamatut "ämblikuvõrku", mis koosneb jõujoontest. Veidi hiljem esitas James Clerk Maxwell selle intuitsiooni matemaatiliselt, luues kuulsad võrrandid, mis selgitavad elektromagnetismi maailma tänapäevalgi.
Need esimesed sammud olid olulised. Faraday ja Maxwelli teadusvaldkonnad, kuigi revolutsioonilised, olid siiski alles algus. Kvantteooria avastamisega 20. sajandil laienes väljade mõiste kujuteldamatul viisil. Tänapäeval ei piirdu me väljadest rääkides magnetismi või gravitatsiooniga. Me siseneme tõeliselt universaalsesse sidemete võrgustikku: kvantväli, Rupert Sheldrake'i morfogeneetiline väli, idamaise traditsiooni akashoväli, füüsik David Bohmi kaudne väli.
Kui Albert Einstein pakkus välja oma ühtse väljateooria, oli tema unistuseks leida seletus, mis ühendaks kõik teadaolevad jõud universumis. Kuigi ta ei suutnud oma missiooni lõpule viia, määras ta oma tööga suuna, mis suunab tänapäevaseid teadusuuringuid jätkuvalt. Kuid - ja siin peitubki selle raamatu süda - väljad ei ole enam ainult füüsika tööriistad. Nad on muutunud universaalseks ideeks, võtmeks mitte ainult mateeria, vaid ka kogemuse ja teadvuse mõistmiseks.
Briti bioloog ja vastuoluline mõtleja Sheldrake tutvustas 1980. aastatel morfogeneetilise välja kontseptsiooni. Tema sõnul ei oleks looduse vormid (kristallidest taimedeni ja loomadeni) määratud mitte ainult geenide või molekulide poolt, vaid ka mingi "kollektiivse mälu" poolt. See nähtamatu ja immateriaalne väli juhiks mateeria korraldust pideva vastastikmõju kaudu oleviku ja mineviku vahel.
Carl Gustav Jung, analüütilise psühholoogia isa, võttis kasutusele kollektiivse alateadvuse mõiste, et kirjeldada individuaalset taset ületavat psüühilist mõõdet. Seda mõistet metafüüsilisest vaatenurgast vaadates võib kollektiivset alateadvust tõlgendada kui peene energiavälja vormi, mittemateriaalset tasandit, mis ühendab individuaalset psüühikat universaalse mõõtmega. Seega Jungi väli, kus arhetüüpne teave toimib lainetena või vibratsioonidena, mis kanduvad edasi põlvest põlve. See lähenemine läheb kaugemale psühholoogilisest reduktsionismist ja puudutab kvantfüüsikaga ja filosoofiaga sarnaseid territooriume, viidates sellele, et individuaalne vaim on sukeldunud ühiste tähenduste ookeanisse.
David Bohm, Einsteini õpilane ja kvantfüüsika pioneer, pakkus välja sama revolutsioonilise idee: kaudse välja mõiste. Bohmi sõnul võib kogu tegelikkust käsitleda sügavale varjatud korraga kodeeritud teabe kogumina. See "kaudne" kord oleks nagu universumi põhikangas, maatriks, mis teeb nähtavaks ja selgesõnalised vastastikmõjud võimalikuks. Bohm ise võrdles universumit merega: see, mida me näeme pinnal, on lained, kuid need lained tekivad sügavatest, nähtamatutest hoovustest.
Samuti ei saa me eirata vaimsete traditsioonide panust. India veedade kultuurides on juba aastatuhandeid räägitud nn "Akaššikirjadest". Nende traditsioonide kohaselt on Akasha omamoodi kosmiline raamatukogu, mis sisaldab iga sündmust, kogemust või universaalset teadmist. See on "Akasha-väli", mõõde, kus kõik toimuv on salvestatud ja kättesaadavaks tehtud mitte ainult üksikisikutele, vaid isegi kogu universumile.
Väljade mõiste tutvustamine ei lõpe füüsika või bioloogiaga. Tänapäeval näib tekkivat uus revolutsioon: see, mis uurib seost väljade ja meele vahel. Idee, et teadvus võiks olla kvantnähtus, on paelunud selliseid teadlasi nagu füüsik Roger Penrose ja anestesioloog Stuart Hameroff, kes on oletanud, et ajurakkude mikrotuubulid toimivad nagu pisikesed "kvantarvutid". Kui see idee peaks paika, avaneks võimalus käsitleda teadvust kui kvantvälja enda omadust: nähtus, mis ei piirdu ajuga, vaid on seotud universumi struktuuriga.
Väljad sunnivad meid oma arusaama universumist üle vaatama. Meil ei ole enam tegemist vaakumis kokku põrkuvate isoleeritud osakestega, nagu 18. sajandi klassikalised füüsikud meile rääkisid. Me oleme sukeldunud dünaamilisse ookeani, kus minevik, olevik ja tulevik põimuvad. Välja idee sunnib meid nägema kosmost mitte enam kui masinat, vaid kui elavat, pulseerivat organismi. Mõiste, mis kummalisel kombel ei kõla mitte ainult tänapäeva teaduse, vaid ka meie esivanemate intuitsiooniga.
Mida see kõik siis tähendab meie, inimeste jaoks? Võib-olla on aeg käsitleda universumit mitte ainult füüsikaliste seaduste kogumina, vaid informatsiooni, energia ja tähenduse avaldumisena.
See raamat ei paku lõplikke vastuseid, vaid avab küsimusi, kus füüsika, metafüüsika ja filosoofia kohtuvad. Alustades klassikalistest valdkondadest ja jõudes teadvuse piirideni, seisame silmitsi väljakutsega: minna kaugemale paradigmadest, mis on meid seni saatnud. Valmistugem siis uurima uusi reaalsuskaarte. Need ei koosne mitte piiridest, vaid ühendustest. Sest kõik, mis eksisteerib - nagu te lehe järel avastate - ei ole eraldiseisev, vaid osa ühest suurest universaalsest väljast.