Teadvuse väli. Teel ühise universaalse meele poole - Uus väljade teooria muudab individuaalse teadvuse kosmiliseks reaalsuseks. #956432

Pikka aega oleme uskunud, et teadvus on privaatne asi, mis asub igaühe peas. Nagu mingi suletud ruum, individuaalne leek, mis valgustab ainult meie sisemaailma. Tänapäeval on aga midagi muutumas. Teaduslikud uuringud kollektiivse käitumise kohta, sotsiaalneuroteaduse avastused, kaasaegsed teooriad jaotunud meelest ja isegi mõned kontemplatiivsete traditsioonide intuitsioonid näivad kõik räägivat teistsugust lugu: võib-olla teadvus ei ole ainult „minu” või „sinu”. Võib-olla see ei algagi ega lõpe meie keha piiridega. Võib-olla on olemas laiem ruum, millesse oleme sukeldunud, jagatud territoorium, kus meie mõtted, emotsioonid ja tajud ei ole eraldatud, vaid sügavalt põimunud. Ja see ruum  meenutab üllatavalt laialdast välja, midagi, mis meid ümbritseb ja läbib, just nagu elektromagnetväljad või gravitatsiooniväli. Me ei näe seda, nagu me ei näe ka gravitatsiooni, kuid me tajume selle mõju. Me ei puuduta seda, nagu me ei puuduta ka raadiolaineid, kuid oleme pidevalt nende mõjude keskel. Kõik viitab sellele, et  eksisteerib teadvuse väli: õrn, lai väli, mis ei kuulu kellelegi, kuid toetab kõiki. Kui kaks inimest suhtlevad, ei ole see ainult kahe mõistuse kohtumine: see on selle välja kohalik aktiveerumine. Midagi süttib, tiheneb, võtab kuju. Sellepärast tunduvad teatud vestlused „ise mõtlevat”, teatud ruumid „vibreerivad” erilise energiaga, sügavalt seotud rühmad näivad ammutavat intelligentsust, mis ületab rühma üksikute liikmete summa.
Võime kujutada seda teadvuse välja kui suurt ookeani. Nähtamatut, kuid oma mõjult reaalne ookeani, mis ümbritseb kõike ja läbib igaüht meist. Selles ookeanis ei ole meie individuaalsed teadvused eraldiseisvad üksused: need on lained. Lained, mis kerkivad, võtavad kuju, tõusevad ja hajuvad, jättes ruumi teistele lainetele. Igal lainal on oma välimus, oma rütm, oma kõrgus, nagu igaühel meist on oma lugu, iseloom, viis maailma tajuda. Aga kõik lained kuuluvad samasse merre. Ükski neist ei eksisteeri väljaspool seda.
Teadvuse sellisel viisil mõtestamine ei tähenda meie individuaalsuse eitamist: see tähendab selle nägemist laiemas kontekstis. Nii nagu laine ei kaota oma identiteeti ainult sellepärast, et ta on tehtud samast veest kui ookean, ei kaota ka meie iseennast, kui tunnistame, et oleme osa millestki suuremast.
Teine pilt võib aidata meil sellele saladusele läheneda teisest vaatenurgast: raadio lainete vaatenurgast. Kujutlegem, et on olemas suur, alati aktiivne raadiojaam, mis edastab pidevat infovoogu, intuitsioone, võimalusi. Mitte ühtset ja jäika sõnumit, vaid sageduste valikut, nagu potentsiaalide koor, mis täidab ruumi. Ja kujutlegem inimaju kui häälestatud elemente. Nad võtavad vastu, dekodeerivad, tõlgivad. Aga igaüks teeb seda omal moel, erineva tundlikkuse ja vastuvõtukvaliteediga.
See on raamat neile, kes mõtlevad, kuidas inimene toimib, kui ta ei ole üksi. Neile, kes tunnevad, et elu intensiivseimatel hetkedel avab midagi, midagi ringleb, midagi laieneb. Neile, kes kahtlustavad, et teadvus ei ole objekt, mida omada, vaid protsess, mida jagada. Kui on tõsi, et oleme suure kanga sõlmed, siis on ehk aeg õppida seda nägema. Ja eelkõige seda elama. Sest just seal, selles ühises ruumis, saame me tõeliselt inimlikuks.