Kvantne mittelokaalsus, põimumine ja psüühilised nähtused. - Teaduslik kinnitus paranormaalsele reaalsusele #889397

Kvantide mittelokaalsuse valdkonnas avanevad intuitsiooni trotsiva ja meie traditsioonilise arusaama seadusi kahtluse alla seadva füüsika krundid. See on valdkond, kus põimumise imed trotsivad kaugust ja aega, muutudes mõistatuseks, mis on võimeline raputama meie teaduslikke ja filosoofilisi paradigmasid. Kvantide mittelokaalsus tõstatab küsimusi, mis on põimunud paranormaalsete nähtuste valdkonnaga, tuues esile vaatenurki ja paralleele, mida, kuigi sageli on need suletud müsteeriumi sfääri, saab uurida uues kontseptuaalses ja teaduslikus valguses.
Käesoleva raamatu eesmärk on uurida ja selgitada selle põneva fenomenoloogia aluseid, alustades selge eristamisega lokaalsuse mõiste, mis on klassikalise füüsika sümboliks, ja kvantide mittelokaalsuse erakordse käitumise vahel. Klassikalises füüsikas toimuvad objektidevahelised vastastikmõjud otse, ruumi ja aja piirides: see on lähenemine, mis järgib rangelt eraldatuse põhimõtet. Selles kontekstis peab igasugune tegevus tingimata toimuma mingi keskkonna või mõõdetava vastastikmõju kaudu. Kvantmehaanika, mis põhineb tõenäosuslikul kontseptsioonil, rikub aga need piirid, näidates, kuidas korrelatsiooni sattunud osakesed võivad üksteist mõjutada viisil, mis ei ole ruumilise eraldatuse suhtes siduv.
Teises osas uuritakse teoreetilisi ja eksperimentaalseid tõendeid mittelokaalsuse kohta Alain Aspecti eksperimentide ja Belli katse kaudu, mis on otsustava tähtsusega kvantprognooside reaalsuse ja kontrollitavuse tõestamisel. Need katsed kujutasid endast verstaposti paradigmamuutuses deterministlikult universumilt tõenäosuslikule universumile, kus mõõtmatute vahemaade kaugusel olevad osakesed jagavad sügavamat sidet, mis ei allu klassikalise determinismi nõudlikule pilgule.
Selle lähenemisviisi põhiline mõju on kahesugune. Ühest küljest on võimalik ümber mõtestada reaalsuse mõiste, kus eraldatus ei ole enam ületamatu piirang.  Teisest küljest avaneb võimalus tõlgendada tunnustatud teaduse ja paranormaalse äärealade vahel hõljuvaid nähtusi. Paljud tunnustatud teadlased, nagu psühholoog ja teadvuse uurija Dean Radin, pakuvad, et mittelokaalsus võiks seletada selliseid kogemusi nagu telepaatia, selgeltnägemine või isegi meelteväline tajumine, mis on mainekad näited paranormaalsusega seotud pikaajalistest teemadest.
Kultuuriline ja teoreetiline seos kvantfüüsika ja paranormaalse vahel on samuti seotud selliste tegelastega nagu Erwin Schrödinger. Oma kuulsa kassiparadoksiga ei esitanud Schrödinger mitte ainult mõtteeksperimenti, mis seadis kahtluse alla olekute üheaegsuse klassikalise loogika, vaid tõi ka teadusringkonda lähemale, kuigi irooniliselt, mõistetele, mis tavaliselt asuvad väljaspool teadusliku ortodokssuse piire. See tekitas voolava ja vaieldava valdkonna, vastuolulise silla teaduslike teooriate ja laialt levinud uskumuste vahel. Raamat uurib põhjalikult kõiki võimalikke seoseid. Kokkuvõtteks juhatab tekst lugejat mööda teed, mis avab kvantuniversumi uurimata osasid, kuid jälgib samas ontoloogiliste ja filosoofiliste küsimuste teed, mis puudutavad tegelikkuse ja teadvuse olemust. See on jutustus, mille eesmärk on ühendada teadus ja traditsioon, inimkogemus ja teoreetiline matemaatika, lootuses luua intellektuaalne lõuend, mis uurib eelarvamusteta inimvaimu ja selle reaalsuse potentsiaali, milles see tegutseb.