Kvantanalogiad Carl Jungi mõtlemises. - Kollektiivne alateadvus, numinoossed energiad, sünkroonsus ja psühhoidid seotuna uue füüsikaga. #948964

Reaalsus, nagu me seda tajume, on vaid õhuke pind nähtamatute struktuuride kuristiku kohal. Ühelt poolt uurib kvantfüüsika – oma täpse matemaatika ja intuitiivsete seadustega – aine peidetud kihte, kus osakesed ei ole enam tahked olemusvormid, vaid võimalused, mis muutuvad vaatlemise käigus. Teiselt poolt uurib Carl Gustav Jungi analüütiline psühholoogia psüühika sügavusi, uurides sümboleid, arhetüüpe ja õrnu seoseid, mis kerkivad esile alateadvuse ja teadvuse salajasest dialoogist. Kaks maailma. Kaks keelt. Kaks näiliselt kauget kallast. Kvantfüüsika räägib meile, et makroskoopilise reaalsuse all liigub nähtamatu võimaluste väli; Jung meenutab meile, et individuaalsete mõtete ja emotsioonide all toimivad kollektiivsed struktuurid, arhetüüpsed juured ja universaalsed skeemid. Mõlemal juhul ei piisa pinnast: see tuleb läbida.
See raamat on sündinud kindla eesmärgiga: ehitada sild. Mentaalne ja kontseptuaalne sild, mis suudab ühendada teaduse range distsipliini psühholoogia sümboolse sügavusega, luues ruumi, kus need kaks visiooni saavad dialoogis osaleda, kaotamata oma identiteeti.
See lähenemine ei ole sündinud katsest paralleele sundida. See on sündinud ajaloolisest dialoogist, mis sai alguse juba 1940. aastatel. Jung arutas pikalt Wolfgang Pauliga, ühe kvantmehaanika isadest. Pauli, kes sai 1945. aastal Nobeli preemia, otsis Jungist psühholoogilist juhendit, et mõista oma korduvaid unenägusid sügava isikliku kriisi ajal. Jung omalt poolt leidis Pauli matemaatilises ranguses vestluspartneri, kes suutis tema julgeimaid hüpoteese proovile panna. Nende kohtumised Zürichis ja kirjavahetus aastatel 1932–1958 loovad haruldase näite dialoogist teaduse ja süvapsiüholoogia vahel. Paljud teaduse ajaloolased näevad selles kirjavahetuses üht esimesi tõsiseid katseid uurida teadvuse ja kaasaegse füüsika vahelist suhet.
Jung rääkis sageli sünkroonsusest, nähtusest, mida ta kirjeldas kui olulist kokkusattumust, mida ei saa seletada lihtsate põhjus-tagajärg seadustega. Pauli, kes tundis hästi subatomaarosakeste ettearvamatut käitumist, pidas sünkroonsust intuitsiooniks, mis võib olla lähedane veel tundmatule universumi põhimõttele. Jung ei nõudnud kunagi, et füüsika tema teooriaid kinnitaks, kuid väitis, et psüühika ja aine jagavad ühist struktuuri, mida teadus ei ole veel täielikult kirjeldanud.
Tänapäeval on mõned teoreetilised füüsikud, nagu Henry Stapp Ameerika Ühendriikides või Paavo Pylkkänen Soomes, need küsimused uuesti üles võtnud. Nad pakuvad välja mudeleid, milles teadvus võiks käituda kui kvantvälja, mis suudab mõjutada reaalsust viisil, mida ei saa taandada ainult närviaktiivsusele. Nendel hüpoteesidel on see eelis, et nad avavad uuesti dialoogi, mis oli mitu aastakümmet katkenud. Dialoog, mis kutsub üles käsitlema teadvust mitte aju kõrvalsaadusena, vaid sügavama nähtusena, mis võib tuleneda universumi põhiseadustest.
Selles sügavpsühholoogia, teoreetilise füüsika ja meelefilosoofia põimingus jätkab Jung üllatamist. Tema intuitsioonid, mida tema aja teaduslikus mõtlemises peeti sageli liiga julgeteks, leiavad tänapäeval uue elu teadusuuringute piirialadel.