Lõpu taga. Teaduslikud hüpoteesid surematuse kohta. Hingest kuni kvantteadvuseni. - Teekond Henry Stappi, Roger Penrose'i, David Bohmi, Giulio Tononi, Federico Faggini ja paljude teiste teooriatesse. #850667

Läbi aegade on inimkond seadnud kahtluse alla nähtuse, mida üldiselt tuntakse "surma" nime all, olemuse ja maise elujärgse eksistentsi võimalikkuse. See raamat kutsub meid üles uurima nende iidsete küsimuste sügavust metafüüsika objektiivi kaudu, mida rakendatakse tänapäeva teaduse suhtes, et mõista inimhinge olemust ja olemust.
Enne kvantfüüsika tekkimist oli nähtamatute nähtuste maailm, mis asus väljaspool inimese mõistmist, traditsiooniliselt reserveeritud metafüüsikale, filosoofilisele distsipliinile, mis tegeleb ontoloogiliste ja transtsendentaalsete küsimustega. Vanasti tehti teravalt vahet sellel, mis on materiaalne, ja sellel, mis on vaimne. Füüsika keskendus füüsikaliste ja mõõdetavate nähtuste uurimisele, samas kui metafüüsika tegeles metafüüsiliste küsimustega, nagu näiteks hinge olemus, teadvuse olemus ja elu pärast surma.
Kuid 20. sajandi alguses toimunud kvantfüüsika revolutsiooniga kõigutati reaalsuse aluseid. Subatomaarsel tasandil tehtud katsed näitasid aine käitumist, mis erines täielikult sellest, mida klassikalise füüsika seadused ennustasid. Kasutusele võeti sellised mõisted nagu kvantide superpositsioon, põimumine ja laine-osakeste duaalsus. Need nähtused on raskesti mõistetavad, neid ei saa otseselt jälgida ja need seavad kahtluse alla meie traditsioonilise arusaama objektiivsest, deterministlikust reaalsusest.
Selles kontekstis on see, mis kunagi kuulus metafüüsika valdkonda, nagu näiteks inimese teadvuse olemus või hinge surematus, muutumas järk-järgult teoreetilise füüsika uurimisobjektiks.
Mitmed teedrajavad teadlased püüavad välja töötada füüsikalisi mudeleid, mis suudavad seletada näiliselt mittefüüsikalisi nähtusi, mis on tihedalt seotud meie inimkogemusega.
Näiteks nähakse teadvust üha enam kui esilekerkivat nähtust, mis on seotud aju keerukuse ja selle vastastikmõjuga kvantide tasandil. Samamoodi postuleerivad mõned teooriad ruumi-aja dimensioonide olemasolu, mis võivad võimaldada mittemateriaalsete reaalsuste olemasolu, mis avab ukse hüpoteesidele hinge surematuse või füüsikavälise eksistentsi võimalikkuse kohta.
Kvantfüüsika ja iidsete eksistentsiaalsete küsimuste, nagu teadvus, hing ja elu pärast surma, ühendamine kujutab endast põnevat ja vastuolulist piiritlust kaasaegses teaduslikus uurimistöös. See interdistsiplinaarne lähenemine määratleb uuesti teaduse ja vaimsuse vahelised piirid, seades kahtluse alla meie traditsioonilised arusaamad reaalsusest ning avades uusi vaatenurki universumi ja inimese olemuse kohta.
Selles raamatus ei küsita, kas hing (või teadvus) säilib pärast üleminekut, vaid peetakse enesestmõistetavaks transformatsiooni, mis hoiab psühholoogilise identiteedi muutumatuna. Küsimus, millele raamatus püütakse vastata, kasutades praeguseid teaduslikke teadmisi ja tuntuimate teoreetiliste füüsikute arvamusi, on suunatud selle mõistmisele, millisel kujul see muundumine toimub.
Ilmselt säilib hing ehk kvantteadvus "informatsioonina" pärast üleminekut. Väga arenenud teoreetilised spekulatsioonid küsivad, kas tulevikus võivad olla kättesaadavad teaduslikud instrumendid, mis suudavad seda teavet dekodeerida või isegi sellega vestelda. Lõppkokkuvõttes kujutab kvantfüüsika ja selliste iidsete eksistentsiaalsete küsimuste nagu teadvuse, hinge ja elu pärast üleminekut ühendamine endast põnevat ja vastuolulist piiri kaasaegses teaduslikus uurimistöös.