Kvantuniversum ja sünkroonsus - Antropična vizija človekovega obstoja v vesolju. »Smiselna« naključja in kolektivna podzavest Carla Junga. Vloga pandemije v človekovem razvoju. #837316

1530. aastal avaldas kuulus Veronese humanist ja teadlane Gi-rolamo Fracastoro ühe oma tuntumatest teostest, mis toetab "seminaria" teooriat, väga väikeseid elusorganeid, mis osalevad universaalses enesetekke ja -hävitamise protsessis. Fracastoro järgi toimub kõik spontaanse genereerimise ja leviku protsessis mitte-kohas, maailma hinges. Seetõttu ühendab Fracastoro patogeenide teadusliku kontseptsiooni globaalselt omavahel seotud kosmose filosoofilise kontseptsiooniga, milles sündmused eksisteerivad koos "sympathia rerum" sidemega, mis on materiaalsete asjade ja nende intiimse olemuse vaheline müstiline külgetõmme.
Üllataval kombel pakub kvantfüüsika viis sajandit hiljem teaduslikul alusel välja universumi kontseptsiooni, milles iga osake on ühendatud kõigi teistega sidemega, mis ületab kõik klassikalise füüsika seadused. Selles kontekstis koonduvad kõik asjad suuresse kosmilise sünkroonsuse plaani. Kas iga eset ja iga sündmust on võimalik paigutada etteantud joonisele? Sünkroonse lähenemise raames on see kindlasti võimalik. Sünkroonsus, lähtudes Carl Jungi algsest mõttest, jälgib inimkonda saatva evolutsiooniprojekti jooni maksimaalse eneseteadvuse taseme poole. Sel teel väljub iga sünkroonne sündmus, nagu näiteks viimastel aastakümnetel aset leidnud epideemiate jada, juhuslikkuse piirid ja omandab inimliigi ja iga üksiku elusolendi ajaloos selgelt määratletud tähenduse. Sünkroonsused läbivad meist igaühe elu, kinnitamaks, et miski pole osa juhusest, vaid kõik tekib uskumatus tõenäosuste võrgus.