Kvantfüüsika. Mida teadlased ei ütle - Uskumatuid perspektiive tekitava teooria tagajärjed, mis on võimelised muutma maailmapilti. #876279

Kvantfüüsika on kahtlemata üks meie aja kõige põnevamaid ja vastuolulisemaid teadusharusid. Kuigi paljud on sellest kuulnud, mõistavad vähesed tegelikult, kui revolutsiooniline see on. Kvantfüüsikal on üks aspekt, mida arutatakse harva, see on külg, mida paljud materialistliku maailmavaatega seotud teadlased eelistavad ignoreerida või maha mängida: selle metafüüsilised tagajärjed.
Aga mis on metafüüsika? See mõiste, mida sageli seostatakse millegi esoteerilisega, on tegelikult kindlate juurtega lääne filosoofias. Aristotelese jaoks tähendas "metafüüsika" olemuse kui sellise uurimist, tegelikkuse lõplike põhjuste otsimist. Seega ei ole tegemist mitte abstraktse spekulatsiooniga, vaid põhiküsimustega: mis on maailm? Mida tähendab "eksisteerimine"?
Tänapäeval sunnib kvantfüüsika meid neid küsimusi uuesti läbi vaatama uues ja hämmastavas kontekstis.
Kvantfüüsika aluseks on üllatav avastus: subatomaalsel skaalal vaadelduna ei käitu maailm nii, nagu me eeldaksime. Subatomaarsed osakesed - elektronid, footonid ja muud fundamentaalsed üksused - näivad elavat ettearvamatus tantsus, kus valitsevad määramatus ja tõenäosus. Kvantiteooria keskne võrrand, Schrödingeri võrrand, kirjeldab seda tantsu kui tõenäosuse lainet.  Osakesed, mida me kujutame ette tahkete kehakestena, tegelikult ei ole seda. Igal osakestel on "tõenäosus" eksisteerida või, õigemini, nad võivad potentsiaalselt olla lõputul hulgal "üksteise kohal olevates" olekutes, kuid mitte kindlas olekus. Millal see olukord muutub?
Tõenäosuslained näivad "kokku varisevat" tegelikkuses ainult siis, kui neid täheldatakse. Teisisõnu, kvantmaailmas toimuv sõltub vaatleja sekkumisest. Osakest saab korpuse ainult vaatluse tulemusena. Max Planck, üks kvantfüüsika isadest, sai sellest algusest peale aru. Aastal 1931 teatas ta:
"Ma pean teadvust fundamentaalseks. Mina pean ainet teadvusest tuletatud aineks."
Kvantfüüsika sümboolne eksperiment on kahekordse pilu katse. Kujutage ette, et osakesi - näiteks elektrone - tulistatakse kahe piluga ekraanile. Kui te ei tähelda, mis juhtub, siis tekitavad osakesed interferentsimustri, st käituvad nagu üksteise peale asetatud lained. Kui aga jälgida, kumba pilu kumbki osake läbib, muutub muster: osakesed käituvad nagu tahked objektid ja mitte enam nagu lained.
See eksperiment, mille esmakordselt viis läbi Thomas Young 19. sajandil ja seejärel tõlgendas seda uuesti kvantvõtmes, jätab sõnatuks. Kuidas saab vaatlus muuta osakese käitumist?
Teadusliku materialismi väide, et vaatleja mängib tegelikkuses rolli, ei ole mitte ainult ketserlik, vaid see ohustab kõiki tema kindluseid.  Tõepoolest, materialistlik teadus näeb universumit kui midagi eraldiseisvat, "seal väljas", mis ei sõltu mis tahes suhtlusest elusolenditega. Idee, et vaatleja on kvantprotsessi lahutamatu osa, avab ukse sügavalt metafüüsilistele mõtisklustele: millist rolli mängib teadvus universumis? See toob teadvuse - teadliku vaatleja olemasolu - tagasi nähtuse keskmesse.
Kvantfüüsika teine intrigeeriv järeldus on "paljude maailmade" hüpotees. Selle teooria kohaselt, mille esitas Hugh Everett 1957. aastal, jaguneb universum iga kord, kui toimub kvantsündmus, paralleelseteks universumiteks. Sel viisil realiseeruvad kõik võimalused, kuid erinevates maailmades.
Kui see teooria peaks paika - ja selle üle käib ikka veel tihe arutelu -, tähendaks see, et on olemas lõputu hulk paralleelseid universumeid, millest igas meie elu kulgeb erinevat teed. See toob metafüüsikasse uue mõõtme: mis on siis meie identiteet? Kui meist on olemas lugematu hulk versioone, siis milline on meie tõeline olemus?
Kõik teadlased ei ole valmis aktsepteerima kvantfüüsika metafüüsilisi tagajärgi. Paljud eelistavad keskenduda praktilistele aspektidele, näiteks tehnoloogilistele rakendustele. Selline lähenemine on küll arusaadav, kuid jätab eksistentsiaalsed küsimused varju.
Kahjuks kaldub teadus tänapäeval ikka veel materialistliku vaate poole. Kuid inimesed nagu David Bohm - üks 20. sajandi suurimaid füüsikuid - vaidlustasid selle seisukoha. Bohm uskus, et kvantmehaanika viitab terviklikule, omavahel seotud universumile, kus kõik on kõigega seotud.
Võib-olla mõistame ühel päeval, et teadus ja metafüüsika ei ole mitte rivaalid, vaid ühe mündi kaks külge. Reaalsus, mida me näeme, ei ole maailm sellisena, nagu ta on, vaid maailm sellisena, nagu me seda tajume.
Lõppude lõpuks ei anna kvantfüüsika meile lihtsalt uut teadust. See annab meile uue vaate maailmale ja võib-olla ka iseendale.