Budism ja kvantiteooria - Budistlik püsimatus, reaalsuse olemus, teadvus ja vaatlus, omavaheline seotus. Kõik hämmastavad sarnasused. #863056

Inimteadmiste maastikul muutuvad piirid teaduse ja filosoofia vahel üha läbipõletavamaks, tekitades ootamatuid dialooge näiliselt kaugete maailmade vahel. Käesolevas raamatus püüame uurida idamaiste filosoofiate, eelkõige budismi ja kaasaegsete avastuste vahelist põnevat kokkupuudet kvantfüüsikas. Eesmärk on selge: visandada, kuidas selliste traditsioonide nagu budism aastatuhandeid vanad arusaamad võivad heita uut valgust kvantteooriatele, tõstatades sügavaid küsimusi reaalsuse, tajumise ja eksistentsi enda olemuse kohta.
See raamat on esimene osa triloogiast, mis keskendub budismile, hinduismile ja taoismile. Käsitletud teemad rõhutavad sarnasusi nende mõtteviiside ja kvantfüüsika aluspõhimõtete vahel. Sarnasused on hämmastavad.
Budismis on kesksel kohal impermanentsuse kontseptsioon. Kõik, mis eksisteerib, on pidevas muutumises, miski ei ole staatiline. Samamoodi õpetab kvantfüüsika meile, et subatomaarsel tasandil ei eksisteeri osakesed kindlas olekus, vaid pigem tõenäosuslikes olekutes. Näiteks näitab kuulus laine-osakese duaalsus, et osakesed võivad käituda ka lainetena, mis seab kahtluse alla meie traditsioonilise arusaama füüsikalisest ainest.
Vastastikuse sõltuvuse põhimõte rõhutab, kuidas iga nähtus on seotud kõigi teistega. Kvantfüüsikas illustreerib sellist osakeste vahelist suhtevõrgustikku kvantpunutise nähtus. Kui kaks osakest on omavahel põimunud, mõjutab ühe osakese oleku muutus teist osakest koheselt, isegi suurel kaugusel, mis loob sideme, mis ületab ruumi-aja barjääri.
Oluline osa on pühendatud ego illusioonile (Anatta): Budism õpetab, et tunne eraldi minast on illusioon. Kvantfüüsikas on meie reaalsustaju samamoodi illusoorne. Paljud teaduslikud avastused näitavad, et meie vaatlus muudab vaadeldavat reaalsust. Näiteks kuulus topeltlõikekogemus näitab, kuidas ainuüksi kvantosakeste vaatlemine muudab nende käitumist.
Mis puutub meditatsiooni ja tähelepanelikkusesse, siis budistlikud meditatsioonipraktikad edendavad teatavasti kontemplatiivset vaadet reaalsusele, võimaldades praktiseerijatel järgida radu, mis lähevad kaugemale asjade välimusest. Kaasaegsed teadlased, näiteks füüsik David Bohm, on väitnud, et see, mida me näeme "reaalsusena", võib olla vaid pinnapealne kujutis sügavamast korrast, mis sarnaneb meditatsiooni kaudu saavutatud teadvuse seisunditele.
Nende sarnasuste illustreerimiseks on kasulik tuua füüsik Niels Bohri ja budistliku filosoofi Daisetsu Teitarō Suzuki vaheline dialoog. Bohr, keda peetakse üheks kvantfüüsika isaks, leidis idamaistes kontseptsioonides üllatavat vastukaja. Ühes oma kuulsas tsitaadis ütles ta:
"Füüsika ei ole tegelikkuse kirjeldus, vaid meie mõtlemise konstruktsioon."
See meenutab budistlikku seisukohta, et tajumine on meie meele peegeldus.
Teine oluline tunnistus pärineb füüsik Fritjof Capralt, kelle raamatus "Füüsika tao" uuritakse kaasaegse füüsika ja idamaiste filosoofiate, sealhulgas budismi ja taoismi sarnasusi. Capra väidab, et kvantreaalsus kutsub esile tõlgenduse, mille kohaselt aine ei ole mitte tahkete objektide kogum, vaid energiate väli, mis on täielikus kooskõlas budistliku mõtteviisiga ebapüsivusest.
Selles esimeses köites oleme jälginud budismi ja kvantfüüsika vahelise sügava ja transformatiivse seose piirjooni. Nende seoste uurimine mitte ainult ei rikasta meie arusaamist teadusest, vaid kutsub ka sügavamale mõtisklusele selle üle, kuidas me reaalsust tajume. Üha keerulisemaks muutuvas maailmas pakuvad budistlikud printsiibid elutähtsat sissevaadet uude nägemusse meie kohast universumis: omavahelise seotuse, ebapüsivuse ja teadlikkuse ruumi.
Järgmistes köidetes jätkame seda teed, sukeldudes sügavamalt teiste idamaiste filosoofiliste traditsioonide pimedusse ja valgusesse, avastades uusi mõõtmeid selles põnevas dialoogis iidse tarkuse ja tänapäevaste avastuste vahel.